Ma veendun üha enam ja enam, et Mehis Heinsaar on üks Eesti parimaid kirjanikke. Ta on nii uus, nii värske, nii erinev sellest kolekirjandusest, mida eestlased viimase kahe dekaadi jooksul on loonud (vihjan kivisildnik, sinijärv, ja väikese tähega, sest nad on niisama tähtsusetud kui nende looming ja suhtumine lugejatesse).
Teose "Artur Sandmani lugu" näol on tegu imelise reisiga ühe inimese siseilma maastikel. Iga pööre, iga episood on nähtavalt ja väga põhjalikult läbi mõeldud, aga samas hämmastab mind kirjaniku mõtte vabadus: segu hallutsinatsioonidest ja unenägudest, ma ei ole midagi sellist paberilt veel lugenud. Kummastav, hullumeelne, imeilus- need on sobivad omadussõnad Heinsaare keelele.
Olgugi et lugu tundub olevat kirja pandud mõne happetripi ajal Supilinnas, on sellesse põimitud hulk vihjeid maailma ja eesti kirjandusele. Kahjuks ma kindlasti ei märganud neist mõnda, sest olen lihtsalt liiga vähe lugenud ja olen alles hirmus väike. Siiski toon välja neist kaks:
1) Trammijuht A.Sandman pidurdab, sest poisike on toidukoti liipritele pillanud. Sandman läheb talle appi, kuid libastub päevalilleõli loigus, kukub ja lööb pea vastu liipreid. Saadud trauma algatabki temas uued mõtted, häirivad mõtted, ning sunnib teda minema uitama oma elamata elu radadele. Võrdluseks: Bulgakov "Meister ja Margarita". Annuška lõi purgi päevalilleõli trammiliipritele puruks, Berlioz libastub õliloigus, kuid trammijuht ei jõua pidurdada ning Berlioz jää peast ilma. Mõlemad sündmused on päästikuks hullumeelsele sündmuste/mõteteahelale.
2)'61 aasta Tartus "postide külge kinnitatud ruuporitest kostis aga lõbusat venekeelset laulu.." meenutab mulle kohe Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" episoodi, kus peategelane esmakordset Viljandi linna külastab ja seal: "Posti otsast valjuhääldajast kostis lastekoori laul: Sa valmistu käima teed aastate pikka, sul kommunist eeskujuks eel- sest õpi ja tööta vaid rahva heaks ikka, sa, Nõukogu maa pioneer...". Sedasamust postiotsa kõlarit on mainitud veel mitmes kohas, mille ma otsin välja kunagi hiljem, praegu ei meenu.
Mina olen üha enam veendunud, et eesti kirjandus vajab ilu, puhast esteetikat, midagi, mis ergutaks inimeste meeli kauniduse ja unenäolisusega. Kaua me elame joodikute ja rooja sees, ülistame anarhiat ja muud poliitilist solki? On aeg hakata kasvatama oma hinge teistmoodi ja just seda teeb minu arvates Mehis Heinsaar- kasvatab eesti ilumeelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar