Kurt Vonnegut elas 85-aastaseks. Ta suitsetas terve elu Pall Malli sigarette ning oli lõpuni terav ja terve nagu purikas. Just siis, kui mina hakkasin kaela kandma ja teda igatsema hullumeelselt, otsustas tema heast peast oma kodus trepist alla kukkuda ja oma kolu puruks lüüa. Eks ta ole. Aga kuulake: ta on minu juures iga päev, tema sõna saadab mind ja lohutab mind.
Peale tõeliselt südantsoojendavalt heade Vonnegutilike lugude on see teine raamat, millel on jube hea sissejuhatus (esimene oli Mark Vonneguti isa oma). Seal kinnitab Mark veel kord, et Vonnegut kirjutas lõpmatult oma lugusid ümber, lihvis ja poleeris iga sõna, kuni tulemus oli täiuslik. Seda on ilmselgelt näha. See lohutab mind, sest minust ei saa kindlasti Viidingut või Mozartit.
Sattusin televiisoris väga hea filmi peale. "The History Boys"- vaadates tekkis sõnulseletamatu vajadus seda filmi kohe uuesti vaadata. Ja jällegi tundsin ma end noore ja võimekana: mul on veel nii palju aega ja tahtmist tegeleda sellega, mis mind huvitab, ennast arendada, lugeda, päevad läbi lugeda ning ehk lõpuks ka mõista murdosagi võrra rohkem teisi inimesi.
Sellessamas filmis kirjeldas Griffith (eesnimi meenub hiljem), kuidas kõige tähtsamad lugemise juures on need hetked, mil lugeja avastab mõne mõtte või seiga, mis tundub talle lähedane, omane või tuttav. See on selline tunne, nagu raamatust sirutuks käsi ja võtaks lugeja käe enda omasse... Umbes nii oli see repliik. Vonnegut on mind algusest peale, iga lause, iga sõna juures käekõrval viinud. Ja ma ei taha kunagi, mitte kunagi sellest käest lahti lasta.
Kena mees, kahju et ta oma kolu puruks kukkus.
I Will Antifolk It*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar