Wimbergi romaanis "Lipamäe" on vaimustav episood, kus Jaak siseneb vanaisa kultiveeritud narkoseene mõjul Friedebert Tuglase mõtteisse, kes mõlgutab tol hetkel just ühe uue, teistsuguse raamatu kirjutamisest. "Kirjutaks õige raamatu oma lapsepõlvest. Aga mida poisile nimeks panna...Paneks Roobert...või Ants. Pane hoopis Illimar. OO Illimar, milline nimi...Sa oleks küll varsti ise selle peale tulnud, aga mis seal ikka. Sada aastat hiljem vihkavad lapsed seda ja higistavad koolis ning ei taha seda lugeda...." Nii oleks umbkaudne kokkuvõte Jaagu ja Frieda jutust.
Seega võtsin selle koguka ja loodetavasti skandaalse(?) raamatu käde ja lugesin. Ja ma pean Wimbergiga mingis ulatuses nõustuma. Ma ei oleks sellest kindlasti põhikoolis aru saanud. Nii ongi hea, et ma seda ei lugenud. Aitäh sulle, Kallis Kirjanduseõpetaja, et jõudsin õigete raamatuteni just õigel ajal! Ei suuda uskuda, et see ongi juba läbi. Illimari suurekskasvamine on lihtsalt liiga kaasatõmbav.
Kujutada, Tuglas oli 62, kui ta teose kirjutas ja tal on ikka meeles tunne, kui eelmine kevad on veel hägune ja uus on see, mis jääb meelde... Kas teie mäletate? Seda esimest kevadet või suve, mis jäi meelde ja mis oli oma. Ma ei ole kindel, et mina mäletan.
See aasta tuleb kevad teisiti...tiu...tiu.
Antifolk It Even More*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar