Kurt Vonnegut "Harmagedon tagasivaates"

Vanameistri viimane raamat, antud välja tema poja Marki poolt pärast tema surma. Sisaldab erinevaid kirju, kõnesid, lühijutte, peamiselt visandeid Dresdenist ja maailmasõjast. Paljud episoodid ja vihjed jõuavad ilmselt hiljem "Tapamajasse".

Kurt Vonnegut elas 85-aastaseks. Ta suitsetas terve elu Pall Malli sigarette ning oli lõpuni terav ja terve nagu purikas. Just siis, kui mina hakkasin kaela kandma ja teda igatsema hullumeelselt, otsustas tema heast peast oma kodus trepist alla kukkuda ja oma kolu puruks lüüa. Eks ta ole. Aga kuulake: ta on minu juures iga päev, tema sõna saadab mind ja lohutab mind.

Peale tõeliselt südantsoojendavalt heade Vonnegutilike lugude on see teine raamat, millel on jube hea sissejuhatus (esimene oli Mark Vonneguti isa oma). Seal kinnitab Mark veel kord, et Vonnegut kirjutas lõpmatult oma lugusid ümber, lihvis ja poleeris iga sõna, kuni tulemus oli täiuslik. Seda on ilmselgelt näha. See lohutab mind, sest minust ei saa kindlasti Viidingut või Mozartit.

Sattusin televiisoris väga hea filmi peale. "The History Boys"- vaadates tekkis sõnulseletamatu vajadus seda filmi kohe uuesti vaadata. Ja jällegi  tundsin ma end noore ja võimekana: mul on veel nii palju aega ja tahtmist tegeleda sellega, mis mind huvitab, ennast arendada, lugeda, päevad läbi lugeda ning ehk lõpuks ka mõista murdosagi võrra rohkem teisi inimesi.

Sellessamas filmis kirjeldas Griffith (eesnimi meenub hiljem), kuidas kõige tähtsamad lugemise juures on need hetked, mil lugeja avastab mõne mõtte või seiga, mis tundub talle lähedane, omane või tuttav. See on selline tunne, nagu raamatust sirutuks käsi ja võtaks lugeja käe enda omasse... Umbes nii oli see repliik. Vonnegut on mind algusest peale, iga lause, iga sõna juures käekõrval viinud. Ja ma ei taha kunagi, mitte kunagi sellest käest lahti lasta.

Kena mees, kahju et ta oma kolu puruks kukkus.

I Will Antifolk It*

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma"

Seda  toredat raamatut otsustasin lugeda vaid selle pärast, et olen Terjega kunagi ammu-ammu tutvunud. Igal juhul üllatusin väga meeldivalt: lõbus ja samas ülimalt stiilselt väljapeetud teos. Taju ja teadvuse kirjeldused on tõelised meistriteosed. Minus tekitas see raamat küll tohutut kadedust: Minu Lõuna-Ameerika romaan toimus küll kaitstud keskkonnas, ma olin muidugi veel väga noor. Aga niiviisi keeleta, rahata, kaks valget naist üksinda ei oleks ma ka nüüd nõus seda mannert avastama. Mis muidugi ei tähenda, et minu seiklused sealsetes riikides peaksid tulemata jääma. Nüüd, kui mul on keel ladusalt suus, ettekujutus latiino hingest ja inimene, kes mind kibeledes ootab, et vaid teele asuda, jääb üle vaid süda rindu võtta ja teha esimene samm. See ja raamat meenutas mulle nii palju minu enda seiklusi ja unistusi Andide rüpes, need tüdrukud andsid mulle julgust ja indu edasi püüelda, mitte alla anda...

Esperame, amor, que ya vamos...*

Anne Frank "Anne Franki päevik"

Orissaare raamatukogust võetud raamatu esimene lugeja 2003.aastal oli Ling, K. Millegipärast jätsin ma selle siis pooleli, vast ei olnud huvitav, kogu see sõja- ja eneseotsimisejutt oli mulle kindlasti igavavõitu. Seitse aastat hiljem tundub see raamat mulle hämmastavalt traagilise ajapildina otse minevikku. Neli päeva pärast optimistlikku viimast sissekannet võeti Frankid ja van Pelsid kinni ning kõik lõpetasid erinevates koonduslaagrites, kes Auschwitzis, kes Buchenwaldis..

Tähelepanuväärseks pean Iisraeli eurolaulu sõnu:

Nesh’art li rak milim, miklat ben hatslalim
Sfarim mesudarim, uven hachadarim
Nesh’art li rak milim, zer shel man’ulim
Elohim, Nesh’art li rak milim

Sa jätsid mulle vaid sõnad varjude alla,
raamatutesse ja tubadesse
Sa jätsid mulle vaid sõnad ja hulga lukke,
Elohim, sa jätsid mulle vaid sõnad.

Tõepoolest, Jumal jättis juutidele vaid sõnad, raamatud, templid ja nii palju suletud uksi, nii palju muresid. Anne Frank kirjutab 1942.aasta Amsterdamist, enne Tagakotta varjumist:

"Juudid peavad kandma juuditähte; juudid peavad oma jalgrattad ära andma; juudid ei tohi sõita trammiga; juudid ei tohi sõita autoga, isegi mitte eraautoga; juudid tohivad sisseoste teha ainult kella 15.00 kuni 17.00ni; juudid tohivad käia üksnes juudist juuksuri juures; juudid ei tohi kella 20.00st õhtul kuni kella 6.00ni hommikul tänavale minna; juudid ei tohi viibida teatrites, kinodes ega muudes meelelahutusasutustes; juudid ei tohi käia ujulas ega tennise-, hoki- ega muudel spordiväljakutel; juudid ei tohi paadiga sõita; juudid ei toi avalikus kohas sporti teha; juudid ei tohi enam pärast kella kuut õhtul istuda oma aias ega ka tuttavate pool; juudid ei tohi kristlastel külas käia; juudid peavad käima juudi koolides..."

See oli nii palju hullem, kui ma arvasin. Mis toimus samal ajal Saksamaal, võin ma ainult oletada. Seepärast ma küsin: Elohim, miks valisid sa oma rahva nii välja, miks peavad nemad nii kannatama?

Tollal viieteistaastane Anne võtab kokku ka minu religioonifilosoofia:
"Ometi hoiab mistahes religioon- milline nimelt, ei puutu asjasse- inimese õigel teel.See pole hirm Jumala ees, vaid omaenda au ja südametunnistuse kallikspidamine."

Jah, kui mina olin viieteistaastane, unistasin ma vaid staadionil poistega pallikuuri taga istumisest. Samas ei olnud mina ka sõjakeerises...


Just Antifolk It, please...*

Stieg Larsson "Lohetätoveeringuga tüdruk"

Sellise meediakära peale ootasin ma midagi muud. Vähemalt paari vampiiri. Aga ei. Suhteliselt tavaline kriminaalromaan, lõpupoole läks isegi põnevaks, algus venis väga. Tegelaste arendamine imelik.

Eesti ei saanud Eurovisiooni poolfinaalist edasi. Minul on kahju.

Just Antifolk It Today*

Friedebert Tuglas "Väike Illimar"

Öökapi puudumisel pean kirjutama oma hetke kirjutuslauaraamatust. Kuna minu voodi kõrval on just see mööbliese, on ilmselgelt ka raamat just selleliigiline.

Wimbergi romaanis "Lipamäe" on vaimustav episood, kus Jaak siseneb vanaisa kultiveeritud narkoseene mõjul Friedebert Tuglase mõtteisse, kes mõlgutab tol hetkel just ühe uue, teistsuguse raamatu kirjutamisest. "Kirjutaks õige raamatu oma lapsepõlvest. Aga mida poisile nimeks panna...Paneks Roobert...või Ants. Pane hoopis Illimar. OO Illimar, milline nimi...Sa oleks küll varsti ise selle peale tulnud, aga mis seal ikka. Sada aastat hiljem vihkavad lapsed seda ja higistavad koolis ning ei taha seda lugeda...." Nii oleks umbkaudne kokkuvõte Jaagu ja Frieda jutust.

Seega võtsin selle koguka ja loodetavasti skandaalse(?) raamatu käde ja lugesin. Ja ma pean Wimbergiga mingis ulatuses nõustuma. Ma ei oleks sellest kindlasti põhikoolis aru saanud. Nii ongi hea, et ma seda ei lugenud. Aitäh sulle, Kallis Kirjanduseõpetaja, et jõudsin õigete raamatuteni just õigel ajal! Ei suuda uskuda, et see ongi juba läbi. Illimari suurekskasvamine on lihtsalt liiga kaasatõmbav.

Kujutada, Tuglas oli 62, kui ta teose kirjutas ja tal on ikka meeles tunne, kui eelmine kevad on veel hägune ja uus on see, mis jääb meelde... Kas teie mäletate? Seda esimest kevadet või suve, mis jäi meelde ja mis oli oma. Ma ei ole kindel, et mina mäletan.

See aasta tuleb kevad teisiti...tiu...tiu.

Antifolk It Even More*