Seekord lõpetan Vonneguti-assortii ühe tema kõige tähtsama teosega, milleks on "Tšempionide eine". Kurt kirjutas selle endale viiekümnendaks sünnipäevaks ja see on üks maailmatu rägastik vihjetest ajaloole ja tema teistele raamatutele ja tema enda elule. Toon välja lihtsalt mõned sõnakõlksud, mõtted, mis mulle kõrva jäid:
1) Vonnegut, kes ka ise romaanis figureerib, räägub endaga: "Sa kardad, et teed endale oma ema eeskujul otsa peale." Vonneguti ema sooritas enesetapu vaid kaks nädalat enne poja naasmist Teisest maailmasõjast. Ta tappis end unerohuga. Dwayne Hooveri abikaasa Celia (kes oli tähtis tegelane "Kullisilmas") tappis end, juues Dranot (torusiil). Vonnegut üritas elu jooksukl mitmeid kordi enesetappu ja üks kord pandi ta ka hullumajja, kuna oli kogemata (seekord siiski kogemata) võtnud paar unerohutabletti liiast. Omapärane pesa.
2) Ameerikalste kohta: "Muidugi võite te koju minna, ja nii tihti kui tahate. Kodud on nüüd lihtsalt motellid". See kirjeldab hästi minu juurtetus ja minu hirmu üksiolemise ees. Kodu, kus on minu kodu
3) "Mis inimene see küll on, kes tahtis oma tütrest teha paadi päramootorit?" Lihtsalt suurepärane. Nii stiilipuhas.
4)"Ja kuna kogu elu on nüüd polümeer, millesse oleme tihedalt mässinud oma maakera, siis tundub mulle, et kõik lood inimestest peaksid lõppema sellesama lühendiga: ETC.
Antifolk, etc. *
NB selle seeria lõpetamisel pean veel maha tegema Tänapäeva kirjastuse toimetajaid: nii palju kirjavigu, tõlkevigu, sisulisi vigu, mis tulevad just siis välja, kui loeb inimene, kes teab, kui tähtsad on Vonneguti raamatute vahelised seosed... väga häiriv.
Lugesin eila just "Hookuspookust" ning mõtlesin väikesed muljed teistelt üle googeldada. Lisaksin vaid, et ka mind häirisid need väikesed kirjavead! Stiililt väga hea, aga selliste rumalate vigadega, mismõttes?!
VastaKustuta