Nii, tundub, et mul tuleb iseenesele teha üks korralik ülevaade Vonnegutist, sest et raamatud vajavad meeldetuletamist, on teised juba na segi läinud mu peakeses.
Alustasin ühe minu lemmikuga. "Slapstick" on välja antud 1976ndal aastal. Raamatu võlu minu jaoks on täielikult Eliza ja Wilburi loos. Hilisem USA allakäik ja aeglane kiviaega tagasipöördumine pole pooltki nii huvitav. Wilbur ja Eliza on koletised, neil on kaasasündinud geenimutatsioon (neandertaloidsus). Vanemad ootavad nende surma. Nad vihkavad neid. Ometi moodustavad nad kahekesi täiusliku geeniuse. Eliza ei oska lugeda, kuid tal on suurepärane seostamisvõime, Wilbur teostab plaane ja kirjutab ja loeb. Nad harivad end salaja, vanematele aga etendavad alaarenenud ja ilastavaid deformeerunud neandertaallasi. See, et nad oma geeniuse avaldavad, on ilmselge viga, nad lahutatakse. Eraldi aga on nende geeniusest järel vaid tühine keskpärasus...
See kinnitab klišeelikku teooriat, et igaühel on olemas täiuslik teinepool ühe inimese näol.
Raamatus on kasutatud Shakespeare´i sonetti:
O how thy worth with manners may I sing,
When thou art all the better part of me?
What can mine own praise to mine own self bring,
And what is’t but mine own when I praise thee?
Even for this, let us divided live,
And our dear love lose name of single one,
That by this separation I may give
That due to thee which thou deserv’st alone.
Kahe inimese vaheline suhe, kas siis mõistuslik või hingeline on alati üks. Väga lõbus, väga vonnegutilik, hoogne raamat. Kuigi lõbus, kuulen mina läbi Vonneguti teksti alati mingit suurt kurbust, valu ja väsimust. Ehk on see sõda, mis muutis tema meelelaadi selliseks, ehk oli see armastus, või hoopis selle õige puudumine...
Could We Antifolk It?
NB! "Kui sa ei saa teha head, ära vähemalt halba tee." Hippokrates
Kas sa palun ei saaks mulle seda raamatut natukene täpsemalt seletada lahti, tekkis väga palju lahtiseid otsi raamatut lugedes ja meil selle peale test? liissu@hot.ee
VastaKustuta