Seda toredat raamatut otsustasin lugeda vaid selle pärast, et olen Terjega kunagi ammu-ammu tutvunud. Igal juhul üllatusin väga meeldivalt: lõbus ja samas ülimalt stiilselt väljapeetud teos. Taju ja teadvuse kirjeldused on tõelised meistriteosed. Minus tekitas see raamat küll tohutut kadedust: Minu Lõuna-Ameerika romaan toimus küll kaitstud keskkonnas, ma olin muidugi veel väga noor. Aga niiviisi keeleta, rahata, kaks valget naist üksinda ei oleks ma ka nüüd nõus seda mannert avastama. Mis muidugi ei tähenda, et minu seiklused sealsetes riikides peaksid tulemata jääma. Nüüd, kui mul on keel ladusalt suus, ettekujutus latiino hingest ja inimene, kes mind kibeledes ootab, et vaid teele asuda, jääb üle vaid süda rindu võtta ja teha esimene samm. See ja raamat meenutas mulle nii palju minu enda seiklusi ja unistusi Andide rüpes, need tüdrukud andsid mulle julgust ja indu edasi püüelda, mitte alla anda...
Esperame, amor, que ya vamos...*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar