Kurt Vonnegut "Tšempionide eine ehk hüvasti, sinine esmaspäev!"

Seekord lõpetan Vonneguti-assortii ühe tema kõige tähtsama teosega, milleks on "Tšempionide eine". Kurt kirjutas selle endale viiekümnendaks sünnipäevaks ja see on üks maailmatu rägastik vihjetest ajaloole ja tema teistele raamatutele ja tema enda elule. Toon välja lihtsalt mõned sõnakõlksud, mõtted, mis mulle kõrva jäid:

1) Vonnegut, kes ka ise romaanis figureerib, räägub endaga: "Sa kardad, et teed endale oma ema eeskujul  otsa peale." Vonneguti ema sooritas enesetapu vaid kaks nädalat enne poja naasmist Teisest maailmasõjast. Ta tappis end unerohuga. Dwayne Hooveri abikaasa Celia (kes oli tähtis tegelane "Kullisilmas") tappis end, juues Dranot (torusiil). Vonnegut üritas elu jooksukl mitmeid kordi enesetappu ja üks kord pandi ta ka hullumajja, kuna oli kogemata (seekord siiski kogemata) võtnud paar unerohutabletti liiast. Omapärane pesa.

2) Ameerikalste kohta: "Muidugi võite te koju minna, ja nii tihti kui tahate. Kodud on nüüd lihtsalt motellid". See kirjeldab hästi minu juurtetus ja minu hirmu üksiolemise ees. Kodu, kus on minu kodu

3) "Mis inimene see küll on, kes tahtis oma tütrest teha paadi päramootorit?" Lihtsalt suurepärane. Nii stiilipuhas.

4)"Ja kuna kogu elu on nüüd  polümeer, millesse oleme tihedalt mässinud oma maakera, siis tundub mulle, et kõik lood inimestest peaksid lõppema sellesama lühendiga: ETC.

Antifolk, etc. *

NB selle seeria lõpetamisel pean veel maha tegema Tänapäeva kirjastuse toimetajaid: nii palju kirjavigu, tõlkevigu, sisulisi vigu, mis tulevad just siis välja, kui loeb inimene, kes teab, kui tähtsad on Vonneguti raamatute vahelised seosed... väga häiriv.

Kurt Vonnegut "Hookuspookus"

Jätkan kiire Vonneguti-ülevaatega. Seekord 1990.aastal avaldatud "Hookuspookus", mis on Eugene Debs Hartke fiktiivne autobiograafia. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, Vonnegut on loonud midagi nii geniaalset. Kõik tema raamatud on tugevalt seotud tegelaskujude, kohtade ja sündmustega, läbi põimunud tema enese eluga. Siin on nii palju uurida! Praegu olen ma alles pealispinnal, ma loodan, et ma suudan kunagi kõik need seosed välja tuua ja kirja panna. Milline unistus...

Debs on Vietnami sõja veteran, kes satub pärast sõda õpetama õppimisraskustega tudengitele mõeldud Tarkingtoni kolledžisse. Nii tema ämm kui ka naine lähevad täiesti hulluks. Ta lastakse ülikoolist ebapatriootlikkuse eest lahti- ta arutas tudengitega poliitilistel ja sotsioloogilistel teemadel (ilmselgelt Ameerikas keelatud). Hiljem töötab ta ohtlike kurjategijate vanglas, kus toimub massipõgenemine, tapmised, hullumeelsed tulevikuplaanid...jne.

Filigraanselt viimistletud elulugu, traagiline ja viimseni absurdne. Nagu kõik Vonneguti teosed, on ka see hea õppetund lugejale, kuidas elu võtta läbi nalja ja pisarate sellisena, nagu see on.

I Would Love to Antifolk It*

Kurt Vonnegut "Kullisilm"

"Deadeye Dick" avaldati 1982.aastal. See on irooniline ja südantlõhestav lugu ebaõnnestunud elust. Rudy Waltz laseb 12-aastasena rasedale naisele kuuli silmade vahele (kilomeetrite kauguselt ja kogemata), teenides sellega ära hüüdnime Kullisilm. Terve elu üritab ta seda heaks teha, jäädes eraklikuks, oma vanemate teenriks ja sootuks- tal ei ole kunagi ühtki seksuaalset suhet. Ja nii edasi: neutronpomm, läbikukkunud näidendid, sõjad jne....

Kõik on seotud. See on vist üks kõige tähtsamaid asju, mida vanameister mulle on õpetanud. Kõik sündmused mõjutavad järgmisi sündmuseid. Sõda lõhub inimesed, lõhutud inimesed lõhuvad elusid, teised peavad neid lappima, jäädes ise katkisteks. Nii oleme me kõik katkised inimesed, nagu Rudygi.

Kuulake, nii ütleb Vonnegut:
Mulle näib, et me kõik võtame oma elu nagu üht lugu. Kui inimene elab üle tavapärased kuuskümmend või nii aastat, siis on täiesti võimalik, et tema kena elulookene on lõppenud ja kõik allesjäänu on vaid epiloog. Elu ei ole läbi, aga lugu küll. Mõnede inimeste jaoks on epiloogis elamine talumatu.

Kuigi K.V. väidab, et Rudy epiloog algab alles palju hiljem, arvan mina, et tema lugu oli tehtud juba selle 12 aastaga. Kõik edasine oli vaid kurb tagajärg. Millal algab minu epiloog? Kas see on juba alanud? Kuna ma ei tunne veel, et elu oleks talumatu, siis ma arvan et ei. Kas teie elate epiloogis?

Could We Just Antifolk It?

Kurt Vonnegut "Komejant"

Nii, tundub, et mul tuleb iseenesele teha üks korralik ülevaade Vonnegutist, sest et raamatud vajavad meeldetuletamist, on teised juba na segi läinud mu peakeses.

Alustasin ühe minu lemmikuga. "Slapstick" on välja antud 1976ndal aastal. Raamatu võlu minu jaoks on täielikult Eliza ja Wilburi loos. Hilisem USA allakäik ja aeglane kiviaega tagasipöördumine pole pooltki nii huvitav. Wilbur ja Eliza on koletised, neil on kaasasündinud geenimutatsioon (neandertaloidsus). Vanemad ootavad nende surma. Nad vihkavad neid. Ometi moodustavad nad kahekesi täiusliku geeniuse. Eliza ei oska lugeda, kuid tal on suurepärane seostamisvõime, Wilbur teostab plaane ja kirjutab ja loeb. Nad harivad end salaja, vanematele aga etendavad alaarenenud ja ilastavaid deformeerunud neandertaallasi. See, et nad oma geeniuse avaldavad, on ilmselge viga, nad lahutatakse. Eraldi aga on nende geeniusest järel vaid tühine keskpärasus...

See kinnitab klišeelikku teooriat, et igaühel on olemas täiuslik teinepool ühe inimese näol.

Raamatus on kasutatud Shakespeare´i sonetti:

O how thy worth with manners may I sing,

When thou art all the better part of me?

What can mine own praise to mine own self bring,

And what is’t but mine own when I praise thee?

Even for this, let us divided live,

And our dear love lose name of single one,

That by this separation I may give

That due to thee which thou deserv’st alone.

 

 Kahe inimese vaheline suhe, kas siis mõistuslik või hingeline on alati üks. Väga lõbus, väga vonnegutilik, hoogne raamat. Kuigi lõbus, kuulen mina läbi Vonneguti teksti alati mingit suurt kurbust, valu ja väsimust. Ehk on see sõda, mis muutis tema meelelaadi selliseks, ehk oli see armastus, või hoopis selle õige puudumine...

Could We Antifolk It?

 

NB! "Kui sa ei saa teha head, ära vähemalt halba tee." Hippokrates

 

Mehis Heinsaar "Artur Sandmani lugu"

Ma veendun üha enam ja enam, et Mehis Heinsaar on üks Eesti parimaid kirjanikke. Ta on nii uus, nii värske, nii erinev sellest kolekirjandusest, mida eestlased viimase kahe dekaadi jooksul on loonud (vihjan kivisildnik, sinijärv, ja väikese tähega, sest nad on niisama tähtsusetud kui nende looming ja suhtumine lugejatesse).

Teose "Artur Sandmani lugu" näol on tegu imelise reisiga ühe inimese siseilma maastikel. Iga pööre, iga episood on nähtavalt ja väga põhjalikult läbi mõeldud, aga samas hämmastab mind kirjaniku mõtte vabadus: segu hallutsinatsioonidest ja unenägudest, ma ei ole midagi sellist paberilt veel lugenud. Kummastav, hullumeelne, imeilus- need on sobivad omadussõnad Heinsaare keelele.

Olgugi et lugu tundub olevat kirja pandud mõne happetripi ajal Supilinnas, on sellesse põimitud hulk vihjeid maailma ja eesti kirjandusele. Kahjuks ma kindlasti ei märganud neist mõnda, sest olen lihtsalt liiga vähe lugenud ja olen alles hirmus väike. Siiski toon välja neist kaks:
1) Trammijuht A.Sandman pidurdab, sest poisike on toidukoti liipritele pillanud. Sandman läheb talle appi, kuid libastub päevalilleõli loigus, kukub ja lööb pea vastu liipreid. Saadud trauma algatabki temas uued mõtted, häirivad mõtted, ning sunnib teda minema uitama oma elamata elu radadele. Võrdluseks: Bulgakov "Meister ja Margarita". Annuška lõi purgi päevalilleõli trammiliipritele puruks, Berlioz libastub õliloigus, kuid trammijuht ei jõua pidurdada ning Berlioz jää peast ilma. Mõlemad sündmused on päästikuks hullumeelsele sündmuste/mõteteahelale.
2)'61 aasta Tartus "postide külge kinnitatud ruuporitest kostis aga lõbusat venekeelset laulu.." meenutab mulle kohe Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" episoodi, kus peategelane esmakordset Viljandi linna külastab ja seal: "Posti otsast valjuhääldajast kostis lastekoori laul: Sa valmistu käima teed aastate pikka, sul kommunist eeskujuks eel- sest õpi ja tööta vaid rahva heaks ikka, sa, Nõukogu maa pioneer...". Sedasamust postiotsa kõlarit on mainitud veel mitmes kohas, mille ma otsin välja kunagi hiljem, praegu ei meenu.

Mina olen üha enam veendunud, et eesti kirjandus vajab ilu, puhast esteetikat, midagi, mis ergutaks inimeste meeli kauniduse ja unenäolisusega. Kaua me elame joodikute ja rooja sees, ülistame anarhiat ja muud poliitilist solki? On aeg hakata kasvatama oma hinge teistmoodi ja just seda teeb minu arvates Mehis Heinsaar- kasvatab eesti ilumeelt.

Kurt Vonnegut "Harmagedon tagasivaates"

Vanameistri viimane raamat, antud välja tema poja Marki poolt pärast tema surma. Sisaldab erinevaid kirju, kõnesid, lühijutte, peamiselt visandeid Dresdenist ja maailmasõjast. Paljud episoodid ja vihjed jõuavad ilmselt hiljem "Tapamajasse".

Kurt Vonnegut elas 85-aastaseks. Ta suitsetas terve elu Pall Malli sigarette ning oli lõpuni terav ja terve nagu purikas. Just siis, kui mina hakkasin kaela kandma ja teda igatsema hullumeelselt, otsustas tema heast peast oma kodus trepist alla kukkuda ja oma kolu puruks lüüa. Eks ta ole. Aga kuulake: ta on minu juures iga päev, tema sõna saadab mind ja lohutab mind.

Peale tõeliselt südantsoojendavalt heade Vonnegutilike lugude on see teine raamat, millel on jube hea sissejuhatus (esimene oli Mark Vonneguti isa oma). Seal kinnitab Mark veel kord, et Vonnegut kirjutas lõpmatult oma lugusid ümber, lihvis ja poleeris iga sõna, kuni tulemus oli täiuslik. Seda on ilmselgelt näha. See lohutab mind, sest minust ei saa kindlasti Viidingut või Mozartit.

Sattusin televiisoris väga hea filmi peale. "The History Boys"- vaadates tekkis sõnulseletamatu vajadus seda filmi kohe uuesti vaadata. Ja jällegi  tundsin ma end noore ja võimekana: mul on veel nii palju aega ja tahtmist tegeleda sellega, mis mind huvitab, ennast arendada, lugeda, päevad läbi lugeda ning ehk lõpuks ka mõista murdosagi võrra rohkem teisi inimesi.

Sellessamas filmis kirjeldas Griffith (eesnimi meenub hiljem), kuidas kõige tähtsamad lugemise juures on need hetked, mil lugeja avastab mõne mõtte või seiga, mis tundub talle lähedane, omane või tuttav. See on selline tunne, nagu raamatust sirutuks käsi ja võtaks lugeja käe enda omasse... Umbes nii oli see repliik. Vonnegut on mind algusest peale, iga lause, iga sõna juures käekõrval viinud. Ja ma ei taha kunagi, mitte kunagi sellest käest lahti lasta.

Kena mees, kahju et ta oma kolu puruks kukkus.

I Will Antifolk It*

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma"

Seda  toredat raamatut otsustasin lugeda vaid selle pärast, et olen Terjega kunagi ammu-ammu tutvunud. Igal juhul üllatusin väga meeldivalt: lõbus ja samas ülimalt stiilselt väljapeetud teos. Taju ja teadvuse kirjeldused on tõelised meistriteosed. Minus tekitas see raamat küll tohutut kadedust: Minu Lõuna-Ameerika romaan toimus küll kaitstud keskkonnas, ma olin muidugi veel väga noor. Aga niiviisi keeleta, rahata, kaks valget naist üksinda ei oleks ma ka nüüd nõus seda mannert avastama. Mis muidugi ei tähenda, et minu seiklused sealsetes riikides peaksid tulemata jääma. Nüüd, kui mul on keel ladusalt suus, ettekujutus latiino hingest ja inimene, kes mind kibeledes ootab, et vaid teele asuda, jääb üle vaid süda rindu võtta ja teha esimene samm. See ja raamat meenutas mulle nii palju minu enda seiklusi ja unistusi Andide rüpes, need tüdrukud andsid mulle julgust ja indu edasi püüelda, mitte alla anda...

Esperame, amor, que ya vamos...*

Anne Frank "Anne Franki päevik"

Orissaare raamatukogust võetud raamatu esimene lugeja 2003.aastal oli Ling, K. Millegipärast jätsin ma selle siis pooleli, vast ei olnud huvitav, kogu see sõja- ja eneseotsimisejutt oli mulle kindlasti igavavõitu. Seitse aastat hiljem tundub see raamat mulle hämmastavalt traagilise ajapildina otse minevikku. Neli päeva pärast optimistlikku viimast sissekannet võeti Frankid ja van Pelsid kinni ning kõik lõpetasid erinevates koonduslaagrites, kes Auschwitzis, kes Buchenwaldis..

Tähelepanuväärseks pean Iisraeli eurolaulu sõnu:

Nesh’art li rak milim, miklat ben hatslalim
Sfarim mesudarim, uven hachadarim
Nesh’art li rak milim, zer shel man’ulim
Elohim, Nesh’art li rak milim

Sa jätsid mulle vaid sõnad varjude alla,
raamatutesse ja tubadesse
Sa jätsid mulle vaid sõnad ja hulga lukke,
Elohim, sa jätsid mulle vaid sõnad.

Tõepoolest, Jumal jättis juutidele vaid sõnad, raamatud, templid ja nii palju suletud uksi, nii palju muresid. Anne Frank kirjutab 1942.aasta Amsterdamist, enne Tagakotta varjumist:

"Juudid peavad kandma juuditähte; juudid peavad oma jalgrattad ära andma; juudid ei tohi sõita trammiga; juudid ei tohi sõita autoga, isegi mitte eraautoga; juudid tohivad sisseoste teha ainult kella 15.00 kuni 17.00ni; juudid tohivad käia üksnes juudist juuksuri juures; juudid ei tohi kella 20.00st õhtul kuni kella 6.00ni hommikul tänavale minna; juudid ei tohi viibida teatrites, kinodes ega muudes meelelahutusasutustes; juudid ei tohi käia ujulas ega tennise-, hoki- ega muudel spordiväljakutel; juudid ei tohi paadiga sõita; juudid ei toi avalikus kohas sporti teha; juudid ei tohi enam pärast kella kuut õhtul istuda oma aias ega ka tuttavate pool; juudid ei tohi kristlastel külas käia; juudid peavad käima juudi koolides..."

See oli nii palju hullem, kui ma arvasin. Mis toimus samal ajal Saksamaal, võin ma ainult oletada. Seepärast ma küsin: Elohim, miks valisid sa oma rahva nii välja, miks peavad nemad nii kannatama?

Tollal viieteistaastane Anne võtab kokku ka minu religioonifilosoofia:
"Ometi hoiab mistahes religioon- milline nimelt, ei puutu asjasse- inimese õigel teel.See pole hirm Jumala ees, vaid omaenda au ja südametunnistuse kallikspidamine."

Jah, kui mina olin viieteistaastane, unistasin ma vaid staadionil poistega pallikuuri taga istumisest. Samas ei olnud mina ka sõjakeerises...


Just Antifolk It, please...*

Stieg Larsson "Lohetätoveeringuga tüdruk"

Sellise meediakära peale ootasin ma midagi muud. Vähemalt paari vampiiri. Aga ei. Suhteliselt tavaline kriminaalromaan, lõpupoole läks isegi põnevaks, algus venis väga. Tegelaste arendamine imelik.

Eesti ei saanud Eurovisiooni poolfinaalist edasi. Minul on kahju.

Just Antifolk It Today*

Friedebert Tuglas "Väike Illimar"

Öökapi puudumisel pean kirjutama oma hetke kirjutuslauaraamatust. Kuna minu voodi kõrval on just see mööbliese, on ilmselgelt ka raamat just selleliigiline.

Wimbergi romaanis "Lipamäe" on vaimustav episood, kus Jaak siseneb vanaisa kultiveeritud narkoseene mõjul Friedebert Tuglase mõtteisse, kes mõlgutab tol hetkel just ühe uue, teistsuguse raamatu kirjutamisest. "Kirjutaks õige raamatu oma lapsepõlvest. Aga mida poisile nimeks panna...Paneks Roobert...või Ants. Pane hoopis Illimar. OO Illimar, milline nimi...Sa oleks küll varsti ise selle peale tulnud, aga mis seal ikka. Sada aastat hiljem vihkavad lapsed seda ja higistavad koolis ning ei taha seda lugeda...." Nii oleks umbkaudne kokkuvõte Jaagu ja Frieda jutust.

Seega võtsin selle koguka ja loodetavasti skandaalse(?) raamatu käde ja lugesin. Ja ma pean Wimbergiga mingis ulatuses nõustuma. Ma ei oleks sellest kindlasti põhikoolis aru saanud. Nii ongi hea, et ma seda ei lugenud. Aitäh sulle, Kallis Kirjanduseõpetaja, et jõudsin õigete raamatuteni just õigel ajal! Ei suuda uskuda, et see ongi juba läbi. Illimari suurekskasvamine on lihtsalt liiga kaasatõmbav.

Kujutada, Tuglas oli 62, kui ta teose kirjutas ja tal on ikka meeles tunne, kui eelmine kevad on veel hägune ja uus on see, mis jääb meelde... Kas teie mäletate? Seda esimest kevadet või suve, mis jäi meelde ja mis oli oma. Ma ei ole kindel, et mina mäletan.

See aasta tuleb kevad teisiti...tiu...tiu.

Antifolk It Even More*